Ära anna alla.Ära peida end vanuse taha.
Ära kuula neid, kes ütlevad: "sa pole ju enam neiuke."
Ela edasi, tunne, sära — passist, kortsudest ja oludest hoolimata.
Las see pole võitlus ajaga, vaid sõprus iseendaga.
Las sport pole kohustus, vaid jõuallikas.
Las nahahooldus pole nooruse mask, vaid armastuse žest.
Las peegel ei ehmata, vaid rõõmustab.Las vanus ei piira, vaid annab
julguse, tarkuse ja vabaduse.
Naine ei pea kellelegi midagi tõestama.
Aga kui ta otsustab olla ilus — siis keegi ei peata teda.
Just nii, ja ainult nii.
Armastusega iseenda vastu.
Austusega elu vastu.
Uskudes, et parim on alles ees.
Kallid naised!
On aeg seada end esikohale.
Teie keha, tervis ja sisemine tasakaal väärivad armastust, tähelepanu ja hoolt.
Alusta teekonda iseendani:
• Fitness – mitte ideaali, vaid ilu, energia, jõu ja enesekindluse nimel.
• Massaaž – et vabastada väsimus ja täituda rahuga.
• Tervislik ja täisväärtuslik toitumine – mitte dieet, vaid parim viis enda eest hoolitsemiseks.
Tee esimene samm juba täna.
Sa väärid parimat!
Lõbus lugu minevikust.
Esimestesse kinodesse, kui kinematograafia alles algas, voolas rahvas massiliselt. Saalide täitmisega polnud probleeme – hoopis teist laadi mure – 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse daamid keeldusid kategooriliselt seansi ajaks oma luksuslikke kübaraid peast võtmast.
Keskmistes ja tagumistes ridades istuvad vaatajad ei näinud midagi – milliseid kübaraid sel ajal kanti, mäletate ilmselt hästi tolle aja prantsuse maalikunstnike töödest. Kino administraatorid võtsid kasutusele kõik võimalikud meetmed: tehti teadaandeid, riputati üles sildid, enne seansi algust ilmus ekraanile kiri „palume daamidel kübarad eemaldada“. Midagi ei aidanud – daamid keeldusid kategooriliselt kübaraid eemaldamast… Ja neid võis ka mõista – need suured ja keerukad peakattemoodustised polnud ei lihtne ära võtta ega uuesti pähe panna.
Ühes Pariisi kinos kuulutas juhtkond välja konkursi töötajate seas. See, kes pakub tõhusa lahenduse, saab kopsaka preemia. Võitjaks osutus kassapidaja – eakas ja ilmselt nutikas mees, kes mõistis hästi naisi. Probleem lahendati hetkega ja jäädavalt: enne seansi algust ilmus ekraanile kiri: „kino administratsioon lubab eakatel daamidel jääda kübaratega.“
Mõne sekundiga võtsid kõik daamid kübarad peast – ja oli selge: siin ei ole ühtegi eakat daami…Kassapidaja nime ega preemia suurust ajalugu ei säilitanud, kuid selle toreda anekdoodi iva on ajatu – ükskõik kui vana naine ka poleks, ta püüab alati noorem välja näha, nooremana tunduda.
Ja see on hea, tõepoolest – see on suurepärane!
See on hea, sest see innustab naist tegelema iseendaga, oma välimusega kogu elu, kuni kõrge vanuseni – erinevalt paljudest meestest, kes juba 50–60-aastaselt (ja mõnikord varemgi) löövad enda peale käega: kasvatavad kõhud ja kiilakad pead ning veedavad õhtud teleka ees õllega.
Aga naine ei anna alla, ei lase end käest. Ta võitleb aastate, kortsude, silmaaluste kottide, hallide juuste ja kui vaja – ka paksu mehe vastu. Naine teeb vapraid ja isegi kangelaslikke pingutusi, et näha välja noorem, olla värske, energiline, moekas, edukas…
Soovime kogu südamest edu kõikidele maailma naistele selles püüdluses ja proovime nüüd süüvida ühte väga lihtsasse, kuid olulisse küsimusse – kuidas?
S
o
K
S